On ikka imelik küll, kui palju oleneb reklaamist-info levitamisest!
Olen nüüd kaks järjestikkust reedet teatrikohvikus džässkontserdil käinud, mõlemad üliandekate esinejatega. Ühel oli inimesi kümmekond, teisel vbl sada ja rohkemgi, toolid täis ja jätkus ka seisjaid. Ühest polnud kuulda kippu ega kõppu ja teistest andsid sõnarohkelt teada nii maakonnaleht kui FB.
Džässiaustaja olen eluaeg olnud, ajast, kui teised minuvanused Mannimanni kisasid ja lahinal Älisi kodustlahkumise pärast nutsid. Mina aga kuulasin naudinguga nii Vivaldit, kui rämedat ja alternatiivrokki, sekka peent džässi- kitarri/kontrabassi/puhkpilli/trummisoolosid ning lauljate improviseerimisoskusi kadestades Soovikontserdi tagumist osa.
Nii Reet Kromelil kui Sofia Rubinal olid saateks kaasas kogenud muusikud ning nende lauldud tuntud ja mitte tuntud viisid muutusid esitajate hääle-käte toel vahel nii, et unustasin end laulu sisse, kusagil poole peal jälle nö ärgates ja viisijuppe uuesti ära tundes. Mõlemad lauljad oskavad oma häält ülihästi kasutada ja valitseda, džässlauludele omaselt dibadabadubadabasid põnevalt vahele lükkides. Sofia laulud olid originaalidest (= 3 salmi + 2 refrääni) paar korda pikemad, aga ära küll ei tüüdanud, ka Reeda imevaikselt lauldud read jõudsid nauditavalt taharitta.
Tahaks kiita ka pillimehi, kes võrdselt lauljaga tegid ära sama suure töö. Tööks on esinejate endi poolt väga kaifitud esinemist muidugi vale kutsuda, aga kuna see juba nii kirja läks, las siis jääb. Mõni tegelane kohtles oma pilli(e) nagu võlur. Ei jõudnud nt ära imestada mida kõike saab teha trummide-erinevate trummipulkadega, terve kontserdi jälgisin trummarit, pole ammu olnud võimalust nii andekat näha-kuulda. Ja kui see piiga (justjust- trummar oli noor neiu!) siis kummardama tõusis, polnud teda ennast eriti nagu ollagi- lühikest kasvu, aga endast suurema, mahuka ja mahlaka andega. :) Tõmmu kontrabassimängija kasutas endast pikemat pilli, nagu oleks see inimene, elades ise kehakeelega ja näoilmetega mängule kaasa. Sünteka klahve mänginud noormeest oleks võinud ka täiesti omaette kontserdil esinemas kuulata. Kitarristide väledaid näppe olen ka juba ammusest ajast imetlenud ning kadestanudki. Pillipiinajate nimed jätan siia kirja panemata, ei tahaks, et mõni võhivõõras nimeotsingu kaudu selle blogi kunagi leiab. Nagunii on kahe kontserdi muljed läbisegi kirjas ja kirjutatu ka omakorda parajalt segane. :P Tahaks küll kirjutada osavalt nagu kriitik, aga elukutse on teine. Mõlemaid kontserte oleks kuulanud kindlasti kaks korda sama kaua!!!
Üldse on imelik, kuidas õigel eluhetkel juhuslikult teave õigetest asjadest minuni jõuab! Praegu siis kontserdid...
