paar nädalat tagasi käisin juuubedamalt lumise ilmaga linnas kontserdil. no ilm oli ikka jõle- tuisune, külm ja teed kinnisadanud. prrr.... klaasipuhastajad vist hakkavad ka otsi andma, tunne oli, nagu sõidaks kotis ja seda keset päeva.
ega mul linna tegelt mitte mingisugust asja polnudki. läksingi ainult selle kontserdi pärast. katsusin ikka kedagi eelmistel päevadel kaasa meelitada, aga keegi tuttavatest esinejat ei teadnud ega teda kuulnud polnud. :(
kusagil oktoobris või novembris (aeg lendab, kesse enam mäletab) hakkas raadio2-st tulema üks eripärane laul eripärase häälega lauldult. meeldis mulle jubedalt. kuni pähe kulus. raadiojaamad ju lasevad uue plaadi välja tulles vaid ühte lugu ja iga 2 tunni takka, no neid tümpsukaid ma mõtlen. seda siiski nii tihti ei lastud, vaid nii kaks-kolm korda mu tööpäeva jooksul. :)
kontsert toimus maarja-magdaleena gildis ärklisaalis ja esines mari kalkun koos kellegagi, nime ei mäleta, vist keegi triin. ruum oli rahvast täis ja mõnusalt hubane. mulle see maja ja sealsed asukad üldse meeldivad. kahju, et ise niiiii suuuur käsitööline pole, see mõni asi, mis mina nokitsen...
kohe esimese laulu ajal oli rahvas käpas. kasutas ta põnevaid pille ja laul läks ikka nii hinge, et! alati on otselaulmine kõige mõjuvam. millegipärast mulle tuli pähe võrdlus mu noorusajal moes olnud laulikutest, kes samamoodi kidra kaenlas esinemas käisid, kuni... kuni diskoaeg nad välja suretas. eriti jooksid selgroogu mööda alt üles ja ülalt alla külmavärinad siis, kui nad kahehäälselt laulsid. no ma oleks end kohe I või II aldiks pakkunud, sees ju helises kõik vastu. jalg kõpsus ja kere hakkas kaasa koogutama. hääl oli mul ära ja kurk paistes, sellepärast ümisesin kaasa vaid mõttes. ühe laulu ajal ka häälega, aga tagasihoidlikult. ja siis, kui mari laulis sellest raadiosleierdatud laulust esimese rea, ja siis jäi ootele, et kas keegi oskab jätkata, oleks tahtnud selle järgneva rea alguse laulda, aga vat julgusest jäi puudu! ja tuligi välja, et keegi ei teadnud järgnevaid sõnu!? :( või siis olid samamoodi kartlikud, nagu mina. eks ta siis jätkas laulu ise edasi. klaver, kannel, kidra, miskid torud, kõigega saab end saata ja mida erinevamad iga laulu ajal, seda põnevam. igale laulule eelnes jutt selle sünnist või kellest või kellele pühendatud vmt.
otsustasin enne tulekut, et plaate ei osta, pakkugu kui soodsalt tahes, raha ju veel kinkideks ja küllaminekuks vaja ja. aga peale lõppu püsti karates olin turboga laua juures, et viimast plaati näpuvahele haarata, teadmata kas rahakotis niipalju raha ongi. oli. ostsin. ei kahetse. ehkki kahehäälset laulu on plaadil vähem, kui oli kohapeal. kuulates meenub jutt vanaisast või sõbrannast, kellega laulu loomine seotud. ja siis oleks nagu jälle seal saalis. aga see plaat on selline, et vastav meeleolu peab olema, nagu tunne, et ma ei raiska seda taustaks, vaid elan kaasa ja ka ümisen (kui kedagi kodus pole).
ega mul linna tegelt mitte mingisugust asja polnudki. läksingi ainult selle kontserdi pärast. katsusin ikka kedagi eelmistel päevadel kaasa meelitada, aga keegi tuttavatest esinejat ei teadnud ega teda kuulnud polnud. :(
kusagil oktoobris või novembris (aeg lendab, kesse enam mäletab) hakkas raadio2-st tulema üks eripärane laul eripärase häälega lauldult. meeldis mulle jubedalt. kuni pähe kulus. raadiojaamad ju lasevad uue plaadi välja tulles vaid ühte lugu ja iga 2 tunni takka, no neid tümpsukaid ma mõtlen. seda siiski nii tihti ei lastud, vaid nii kaks-kolm korda mu tööpäeva jooksul. :)
kontsert toimus maarja-magdaleena gildis ärklisaalis ja esines mari kalkun koos kellegagi, nime ei mäleta, vist keegi triin. ruum oli rahvast täis ja mõnusalt hubane. mulle see maja ja sealsed asukad üldse meeldivad. kahju, et ise niiiii suuuur käsitööline pole, see mõni asi, mis mina nokitsen...
kohe esimese laulu ajal oli rahvas käpas. kasutas ta põnevaid pille ja laul läks ikka nii hinge, et! alati on otselaulmine kõige mõjuvam. millegipärast mulle tuli pähe võrdlus mu noorusajal moes olnud laulikutest, kes samamoodi kidra kaenlas esinemas käisid, kuni... kuni diskoaeg nad välja suretas. eriti jooksid selgroogu mööda alt üles ja ülalt alla külmavärinad siis, kui nad kahehäälselt laulsid. no ma oleks end kohe I või II aldiks pakkunud, sees ju helises kõik vastu. jalg kõpsus ja kere hakkas kaasa koogutama. hääl oli mul ära ja kurk paistes, sellepärast ümisesin kaasa vaid mõttes. ühe laulu ajal ka häälega, aga tagasihoidlikult. ja siis, kui mari laulis sellest raadiosleierdatud laulust esimese rea, ja siis jäi ootele, et kas keegi oskab jätkata, oleks tahtnud selle järgneva rea alguse laulda, aga vat julgusest jäi puudu! ja tuligi välja, et keegi ei teadnud järgnevaid sõnu!? :( või siis olid samamoodi kartlikud, nagu mina. eks ta siis jätkas laulu ise edasi. klaver, kannel, kidra, miskid torud, kõigega saab end saata ja mida erinevamad iga laulu ajal, seda põnevam. igale laulule eelnes jutt selle sünnist või kellest või kellele pühendatud vmt.
otsustasin enne tulekut, et plaate ei osta, pakkugu kui soodsalt tahes, raha ju veel kinkideks ja küllaminekuks vaja ja. aga peale lõppu püsti karates olin turboga laua juures, et viimast plaati näpuvahele haarata, teadmata kas rahakotis niipalju raha ongi. oli. ostsin. ei kahetse. ehkki kahehäälset laulu on plaadil vähem, kui oli kohapeal. kuulates meenub jutt vanaisast või sõbrannast, kellega laulu loomine seotud. ja siis oleks nagu jälle seal saalis. aga see plaat on selline, et vastav meeleolu peab olema, nagu tunne, et ma ei raiska seda taustaks, vaid elan kaasa ja ka ümisen (kui kedagi kodus pole).
