Mis täherida? Vilistada proovisin muidugi, kas pole kuulda!? :DDD
Eile õhtul...
... marssisin Kentuki Lõvi väravate vahelt sisse ning istusin mugavasse korvtooli. Kuulama "Kalapäeva folgisupi" esinejaid. VT kolmapäevast Pärnu kobrulehte. Kahju oli muidugi oma viimast viite raha (enne palgapäevane nädal, noh! :D ) ära anda, aga sain ju aru, et korraldamine nõuab kulusid. Ja üldse pole praegu enam kahju, et leib ostamata jääb!
Esinejaid oli niisiis kolm, kaks Pärnust ja üks Poolast.
Enamuse Legshakeri lugudega olin juba tuttav- harjutati ju pooltega praeguse bändi koosseisust Urgel neidasamu lugusid mitu aastat, teispool mu tööseina. Peab ütlema, et selle paari aasta jooksul on nad muutunud enesekindlamaks ja ka tase on kõvem. Küllap harjutavad kõvasti! Kuula:
Fännid ei tahtnud neid ära lasta ja nõudsid kõige enam Kuud, ehkki see oli juba kõlanud. Nende muusika meelitas välja esimesed kaasakargajad. Eriti hüplevad olid poolakad. Mulle meeldis energiline LS-i trummar, hoidis rütmi paigas ja klõbistas pulki iga laulu ajal erinevalt, aga eks nii on vist igal bändil, et trumm ja bass on rütmihoidjad. Ka lõõtsa ja mandoliini hea kokkusula oli tunda. Kohhhe nähhha, et vanad sõbrad!
Pööloy Gläänzi oleksin ka justnagu juba suvel esinemas näinud, aga kindel pole. Esimesest loost ei saanud mõhkugi aru, selline segane, mittemidagiütlev. Teisest alates hakkas heaks minema ja nautisin täiega! Omamoodi. Lauljal on hea hääl. Vat neil oli esinemismõnu kohe selline tuntav, ülelaotuv ja haarav. Natuke kippus nagu süldistuma ka mõne loo ajal, aga samas ka mitte, kui järele mõelda. Selle tunde tekitas vist see mtšamtša-rütm, mis on hästi söödav igale suvalisele kuulajale.Tuubist:
Tuubivideol on neil tavapärased bändipillid kusagil kontserdil, aga KLõvis mulle istus kontrabassivariant rohkem. Ja ka PG-i plaksutati-hõigati tagasi. Igal omad fännid ja sõbrad, kes neid hindavad!
Mul oli kohutavalt külm, sest arvasin asja toimuvat juba seesruumides. Varbad olid jääs, külmakrambid raputasid üleni läbi mitmeid kordi lõuast kannani. Mõtlesin omale sooja mulli ümber.
Äraminekut plaanisin, vaid külma pärast muidugi, päris mitu korda, kuid peaesineja oli veel nägemata.
Viimaks nad laval olidki.
Roberto Delira & Kompany.
Kohe esimese looga oli selge, et tegemist on segaste ja hulludega. Pillipiinamine, kriisked ja röögatused oleks rahumeelsemad kuulajad kindlasti minema peletanud, kui neid seal oleks olnud. :D Ju siis polnud! Blondima laulja kurgust hakkas kohe algul kahju, juba mõtlesingi, et varsti käib üks kriiks ja ta on hääletu taolise röökimise peale, aga nii ei juhtunud, õnneks! Unustasin oma külmavõetud varbad ja krambid, lõpetasin unistamise kodust, sokkidest ja hiigeltekist, kella ka üldse enam kotist ei vaadanud. Seekord sobis kaifimine ka istudes väga hästi. Lood olid nii mõnusad, et ma ei oskagi kohe nende iseloomustamiseks midagi praegu kirja panna. Ebanormaalsed- võiks öelda. Või alternatiivsed - vist ütlevad muusikud. Või kust mina, taidleja, tean, kuda seda värki nimetatakse! Ise peab kuulma, siis on ettekujutust.
VT!
No lihtsalt ei saa, ühe näite pean veel siia panema muidu jääb esimesest loost selline ainult-pungilik mulje. VT veel!
Pillid olid lahedad, nagu keskaegsed välimuselt. Jällegi veendusin, et muusikat saab teha igajumala asjaga! Raputad või puhud mingit jubinat, laulad, lisad pärispille ja kokku on Lugu. Päris algul oligi miski imelik, nagu plekitükk, ühel lauljal näpu vahel, mida ta mikri ees raputas.
Selle peale meenusid meie Urge vabalavade lõpud, kus mõned väsimatumad veel keset ööd plastmasstorudest hääli välja meelitasid. Isegi seal ühekorra mikri ees ühe pulgaga teist kraapind, millegagi koputanud ja raputanud ning ürghäälitsenud. Tuligi muusika! :D
Tahaks hirmsasti midagi veel selle pundi kohta kirjutada, et läbielatut väljendada, aga no ei oska! Ah, küsige teiste kuulajate käest! Kõik näod, keda ma suvel muusikaüritustel nägin, olid kohal. Lindistasin ühte lugu natuke omale helinaks... SEDA Paistab, et iga esinemise ajal on seesama lugu aga täiesti isemoodi, kui neid YT-st üle vaadata. Vahepeal kutsuti ka Sofia Joons lavale. Ei saanudki aru, kas nad olid enne ka koos mänginud või siis haarasid tema meloodia õhust ja mängisid kohe kaasa. Ei imestaks ka viimase variandi üle.
Hea meelega oleksin kuulanud kaks korda samakaua, ka lumesajus paljaste varvastega, aga korraldajad ütlesid, et öörahu aeg on juba ületatud. Mõtlesingi lähedalasuvate majade elanike peale, et neil mitu korda nädalas tasuta kontserdid, hääl on, aga pilti pole. ;(
Nüüd jääb üle oodata kuhugi ülespandud pilte, mõned ikka klõpsutasid, samuti tehti kõigi esinemistest videod. Veel on lootus, et hakkab veelgi olema taolisi kontserte, nagu leherida kirjutas...
Eile õhtul...
... marssisin Kentuki Lõvi väravate vahelt sisse ning istusin mugavasse korvtooli. Kuulama "Kalapäeva folgisupi" esinejaid. VT kolmapäevast Pärnu kobrulehte. Kahju oli muidugi oma viimast viite raha (enne palgapäevane nädal, noh! :D ) ära anda, aga sain ju aru, et korraldamine nõuab kulusid. Ja üldse pole praegu enam kahju, et leib ostamata jääb!
Esinejaid oli niisiis kolm, kaks Pärnust ja üks Poolast.
Enamuse Legshakeri lugudega olin juba tuttav- harjutati ju pooltega praeguse bändi koosseisust Urgel neidasamu lugusid mitu aastat, teispool mu tööseina. Peab ütlema, et selle paari aasta jooksul on nad muutunud enesekindlamaks ja ka tase on kõvem. Küllap harjutavad kõvasti! Kuula:
Fännid ei tahtnud neid ära lasta ja nõudsid kõige enam Kuud, ehkki see oli juba kõlanud. Nende muusika meelitas välja esimesed kaasakargajad. Eriti hüplevad olid poolakad. Mulle meeldis energiline LS-i trummar, hoidis rütmi paigas ja klõbistas pulki iga laulu ajal erinevalt, aga eks nii on vist igal bändil, et trumm ja bass on rütmihoidjad. Ka lõõtsa ja mandoliini hea kokkusula oli tunda. Kohhhe nähhha, et vanad sõbrad!
Pööloy Gläänzi oleksin ka justnagu juba suvel esinemas näinud, aga kindel pole. Esimesest loost ei saanud mõhkugi aru, selline segane, mittemidagiütlev. Teisest alates hakkas heaks minema ja nautisin täiega! Omamoodi. Lauljal on hea hääl. Vat neil oli esinemismõnu kohe selline tuntav, ülelaotuv ja haarav. Natuke kippus nagu süldistuma ka mõne loo ajal, aga samas ka mitte, kui järele mõelda. Selle tunde tekitas vist see mtšamtša-rütm, mis on hästi söödav igale suvalisele kuulajale.Tuubist:
Tuubivideol on neil tavapärased bändipillid kusagil kontserdil, aga KLõvis mulle istus kontrabassivariant rohkem. Ja ka PG-i plaksutati-hõigati tagasi. Igal omad fännid ja sõbrad, kes neid hindavad!
Mul oli kohutavalt külm, sest arvasin asja toimuvat juba seesruumides. Varbad olid jääs, külmakrambid raputasid üleni läbi mitmeid kordi lõuast kannani. Mõtlesin omale sooja mulli ümber.
Äraminekut plaanisin, vaid külma pärast muidugi, päris mitu korda, kuid peaesineja oli veel nägemata.
Viimaks nad laval olidki.
Roberto Delira & Kompany.
Kohe esimese looga oli selge, et tegemist on segaste ja hulludega. Pillipiinamine, kriisked ja röögatused oleks rahumeelsemad kuulajad kindlasti minema peletanud, kui neid seal oleks olnud. :D Ju siis polnud! Blondima laulja kurgust hakkas kohe algul kahju, juba mõtlesingi, et varsti käib üks kriiks ja ta on hääletu taolise röökimise peale, aga nii ei juhtunud, õnneks! Unustasin oma külmavõetud varbad ja krambid, lõpetasin unistamise kodust, sokkidest ja hiigeltekist, kella ka üldse enam kotist ei vaadanud. Seekord sobis kaifimine ka istudes väga hästi. Lood olid nii mõnusad, et ma ei oskagi kohe nende iseloomustamiseks midagi praegu kirja panna. Ebanormaalsed- võiks öelda. Või alternatiivsed - vist ütlevad muusikud. Või kust mina, taidleja, tean, kuda seda värki nimetatakse! Ise peab kuulma, siis on ettekujutust.
VT!
No lihtsalt ei saa, ühe näite pean veel siia panema muidu jääb esimesest loost selline ainult-pungilik mulje. VT veel!
Pillid olid lahedad, nagu keskaegsed välimuselt. Jällegi veendusin, et muusikat saab teha igajumala asjaga! Raputad või puhud mingit jubinat, laulad, lisad pärispille ja kokku on Lugu. Päris algul oligi miski imelik, nagu plekitükk, ühel lauljal näpu vahel, mida ta mikri ees raputas.
Selle peale meenusid meie Urge vabalavade lõpud, kus mõned väsimatumad veel keset ööd plastmasstorudest hääli välja meelitasid. Isegi seal ühekorra mikri ees ühe pulgaga teist kraapind, millegagi koputanud ja raputanud ning ürghäälitsenud. Tuligi muusika! :D
Tahaks hirmsasti midagi veel selle pundi kohta kirjutada, et läbielatut väljendada, aga no ei oska! Ah, küsige teiste kuulajate käest! Kõik näod, keda ma suvel muusikaüritustel nägin, olid kohal. Lindistasin ühte lugu natuke omale helinaks... SEDA Paistab, et iga esinemise ajal on seesama lugu aga täiesti isemoodi, kui neid YT-st üle vaadata. Vahepeal kutsuti ka Sofia Joons lavale. Ei saanudki aru, kas nad olid enne ka koos mänginud või siis haarasid tema meloodia õhust ja mängisid kohe kaasa. Ei imestaks ka viimase variandi üle.
Hea meelega oleksin kuulanud kaks korda samakaua, ka lumesajus paljaste varvastega, aga korraldajad ütlesid, et öörahu aeg on juba ületatud. Mõtlesingi lähedalasuvate majade elanike peale, et neil mitu korda nädalas tasuta kontserdid, hääl on, aga pilti pole. ;(
Nüüd jääb üle oodata kuhugi ülespandud pilte, mõned ikka klõpsutasid, samuti tehti kõigi esinemistest videod. Veel on lootus, et hakkab veelgi olema taolisi kontserte, nagu leherida kirjutas...
