Tihti tundub mõni olukord mu elus nii imelik, et lausa uskumatu, et just mina just sel hetkel selles sees olen.
Alles eile samal kellaajal istusin Barcelonas kesklinnas kolmanda korruse rõdul, rüüpasin kohvi ja jälgisin ülilärmakat tänavamelu. Täna samal ajal istun Urgel tuhandete kilomeetrite kaugusel eilsest rõdust ja toksin oma muljeid siia.
Pole ma mingi soojal maal suvitaja, käinud vaid paaril välisreisil. Neidki maksnud nii et higipull otsaees, jupikaupa aasta jooksul. Mul on küllalt tuttavaid, kes laevad patareisid mitmeid kordi aastas ja küllalt ka selliseid, kes pole Eestist kaugemale saanudki. Ja toredaid laia silmaringiga inimesi on mõlemi hulgas. Seljakotiga seigelda mulle ei meeldi, eelistan nö valmis konserve, kus kõik paigas- transport, öömaja ja programm, millegi pärast pabistada ei tule, lähen ja puhkan. Ka Eestis reisides võib südamelaienemist tunda! See on selline lendutõusmise tunne, et ajaks käed laiali ja keerleks õnnest kõrgele õhku! Müstiline, kuidas on võimalik, et on olemas planeet, mille iga kilomeeter on isemoodi kaunis. Vapustavad mäed, põllud täis lilli, kivised saared paari kõvera puukesega, kivinikerdustega vanalinnamajad, kloostrid sadade meetrite kõrgusel mägedes, puhtaveelised mägiojad, ürgorud, lakkamatu inimvooluga linnatänavad... ... ...
Meie kaunil isamaal olen erinevate puntidega palju käinud, küll kooli, küll maleva ajal, küll kunagiste Takuklubi taidlejatega (oli kunagi Pärnus Linakombinaadi klubi, laulsin seal 6 a), küll koos kolleegidega ja line-tantsijatega, külaliigutajate ja oma naisseltsiga. Paar sutsu on olnud naaberliiduvabariikidesse ja ülemere Helsingisse.
Esimene tõeline välisreis oli 2005 a Norra. 9 päeva pakisupilõhnalist bussi! Sellest saati ei võta ma kiirmakarone suu sissegi! Aga see-eest milline loodus! Sain kaasa tunde, et olen pisimutukas ürgse tundmatu võimu keskel. Mägedest langevad kosed, roheline vesi, külad ja linnad mäekülgedel, lõpmatud tunnelid, kitsad käänulised mägiteed, pidev kuristik kohe akna taga külje all, rahulik naeratav rahvas.
Vahepealsel, 2006.aastal polnud ühist reisi ja niikolepuudus oli uutest muljetest, et otsustasin omale ühe ligidase reisi lubada. Käisin 4 päeva Palangas, kus olin varem korra Taku-klubikatega käinud. Tookord ööbisime telkides ja suvalistes teeäärsetes kohtades avastades end ühel varahommikul nt lehmakarja keskelt. Meeles muud peale lõbusa olemise ja ühislaulmise ei ole.
Seekord siis oli ööbimine tegevusterohke peatänava ligidal ja igal õhtul sai mere ääres jalutatud ning kohvikutega tutvutud. Peatänaval oli kõike- kioskeid, esinejaid, kohvikuid, lõbustusi. Esimest korda nägin, et kohvikus antakse õhtul soe pleed õlgadele. Ammu polnud ka kolme väikese lapse kõrvalt kusagil üksi käinud, need olid alati nagu satelliidid igal pool kaasas ja päev otsa kostus kõrvu üks emmetamine. Ühesõnaga oli see 4 päeva mulle väga hea lõõgastus!
Sama seltskond (st maakonna kulturnikud ja ramsitädid) 2007, koht Poola ja Tšehhi. Vanalinnad, kaevandused, kuhu hirm küürakile jäädagi, kellade mäng, tõsiusklikud lapsed kirikus põlvitamas, kontoririietes daamid ja diplomaadikohvritega lipsustatud härrad enne tööleminekut palveid lugemas, pühakute kujud teede ääres ja mäetippudel, kohutavalt tülgastav luukabel.
2008. Jälle sama seltskond, lennureisil Londonisse.
(I x lendasin 17-aastasena Eesti vibulaskuritega Gruusiasse, vene plekikolakas kilises-kolises, tuupisin kultuurikooli sisseastumiseks NSV Liidu ajaloo eksamiks, et paha olek unuks:)))
Ja nüüd siis mu teine lennukogemus, aastaid turjal juba 45. Kartsin väga, aga kõigil lähedalistuvatel eestlastel võttis pinge maha mu lõuapoolikust siis 13-aastane poeg, kes lenduri sõidustiili kommenteeris. London on kaunis. Suurlinn ikka suurlinn! Kesklinn tiheda liiklusega, kuulsate hoonete ja väljakutega, veidi eemal räpasem agul, kahekordsed bussid ja traditsioonilised mustad taksod, punased telefoniputkad ja postkastid, tüüpilised inglaslikud kortermajad, kodutud öösel ukseavas magamas, pubid ja õlleklaasidega kontorirahvas õhtuti nende ees tänaval. Windsori loss ja Tower.
Palju tõmmusid inimesi- kusjuures neegrid paremal järjel ja indiapäraste näojoontega inimesed rohkem teenindajad.
Vahepeal oli meeldejääv sõit raamatukogudega Peterburi, täpipealt aprillimässuöö järgsel hommikul. Kuidagi ei tahetud meid üle piiri lasta, 7,5 tundi ootasime Narvas, vihaste nägudega noored bussi ligidal kogunemas. Venemaal oldi meie vastu vägagi sõbralikud. Enamik vestelnutest püüdis vabandada, et need pole mitte vene rahvas teil Eestis, vaid on nagu omaette rahvus ning kindlasti olid nad purjus.
Sel aastal suutsin lausa 2 reisi osade kaupa ära maksta.
Maakonna raamatukogudega käisime imekaunitel Ahvenamaa saartel. Aeglane elutempo, punakivine pind, üksikud kidurad puud ja madalad lilled, praamisõidud ühelt saarelt teisele, praami taga vesi kahte lehte laiumas, loomasafari, vihmased ja tuulised ilmad, kokkuvõttes suur mõnus rahu ja aja maha võtmine keset minu kiiret elu.
JA NÜÜD JA NÜÜD...
Kõige värskem, ainult päevake vana mereäärne soe mälestus.
Reisisellid jälle samad, st kulturnikud.
Kodust minnes olin köhane ja nohune, põlv valutas kunagisest rängast rattaga kukkumisest, kartsin, et ei saa sellega käidudki. Varustasin end geelide ja tablettidega. Aga ei tulnud meeldegi!
Jaki sain seljast visata juba lennukis. Meie aasta tagasi väljaostetud otselend TLN-BCL oli muudetud kaheks, minnes läbi Kopenhageni ja tulles läbi Stockholmi. Spanairi lennukid olid küll logud ja selline tunne oli, et mootor on vist rikkis, vähemalt oli hääl selline nagu turtsuval mootoril. Lennukiaknast paistis, kuidas tiib suure kolinaga kaheks läks. Mõtlesin, veel et kas lendurid siis ei näe või! Ja et siia me nüüd jääme, st laskuma kohe tagasi maapinnale. Ja et äkki peab veel uuele ümber istuma ja pool päeva läheb kaotsi. Jmt jama:)
Barcelonas võttis meid vastu niiske soe õhk, nii 25-kraadine. Kesklinna peatänaval oli tohutu melu, raske oli oma pambuga eesti kambal sabas püsida. Edasiliikumise ajal oleks tahtnud rohkem ümbrust haarata, aga tuli dokumentide ja rahaga vöökotti turvata. Sedasama La Ramblat mööda me kõik päevad ka liikusime. Kõnniteed ääristas putkamajandus. Ma saan aru, et müüakse suveniire, aga polnud näha, kes ostaks suuri lillekimpe ja lemmikloomi? Aga ju nad siis ära elavad, kui putkad peatänaval on. Õhtuti on samal tänaval igal sammul veinijoomiskohad. Sangriat enam mitu aastat ei taha ;))) Tee ääres seisvaid või trikitavaid inimkujusid olen ennegi näinud, aga mitte nii tihedalt üksteise kõrval ja mitte nii põnevaid. Mitu korda päevas mõnest mööda minnes oleks juba tahtnud tere hõigata, nii omaseks muutusid nad.
Meie sealoleku aeg sattus kokku pidustustega Kataloonia kaitsepühaku La Merce` auks. Väljakutel olid püsti lavad, päev läbi esinejateks nii lapsed, täiskasvanud kui bändid, nii profid kui amatöörid.
Meie apartment ühisköögi, pesuruumide ja tubadega asus peatänavalt 100 m alla minna. Toakaaslastega ja üldse majarahvaga mul vedas väga. Arvestati üksteisega ühistes ruumides liikudes, oli lõbus ja hubane.
Mitmeid kordi nägime oma tänavalt läbi minemas rongkäike orkestrite, tantsijate, loomafiguuride ja mitme meetri kõrguste inimkujudega. Nägin, kui parajasti kuju "sisemus" vahetus- üks higine mees ronis seest välja ja teine asemele, st et need peavad olema kergest materjalist. Saime karnevalidest osa nii rõdult vaadates kui otse tänaval olles.
Meie tänaval oli pidev rahvavool. Isegi öösel! Suured rahvamassid liikusid ühele ja teisele poole. Arusaamatu, kuhu nad kogu aeg läksid. Arvan, et see on miski komme lihtsalt tänavatel jalutada, süüa ja suhelda. Uskumatu, millist kõrvadele hakkavat müra tekitavad inimhääled!?! Esimesel ööl oli võimatu magama jääda, ehkki meil oli rõduuks kinni. Kõnekõmin lihtsalt kostis läbi! Tänaval capoeiratati, lauldi, söödi, kakeldi, hõiguti. Poed on küll öösel kinni, aga söögikohad avatud. Jäi mulje, et mugitakse ööpäev läbi ja väga ebatervislikku toitu. Kõik söögijäägid ning pakendid visati sinnasamma maha, kus seisti või liiguti, kuna koristajad ning tänavapuhastusautod liikusid pidevalt ringi. Samapalju võis näha politseiautosid või paarikaupaa liikuvaid politseinikke, kes lahendasid tülisid rahumeelselt rääkides. Rongkäigudki algasid politseiautoga ning lõppesid kahe politseimotikaga ning tänavapuhastusautodega, mis kogu pealtvaatajate tekitatud prahi ja üleslastud värviliste paberikildude hulga kohe endasse imesid. Hästitoimiv kesklinnakoristus oligi üks asju, mida me kogu aeg imetlesime.
Söömas käisime mitu x 10 euri eest nii, et kõike said lõhkemiseni võtta soolasest magusani ja soojast toidust külmani, puuviljad, mahlad, kohv ja õlu. Ülejäänud aja mugisime kodust kaasavõetut.
Kohalike hulgas paistis vähe neegreid ja enamus neist käsikäes heledanahalisega, veidi hakkas silma pisikesekasvulisi aasialasi ning mehhikopäraste näojoontega inimesi, viimased koos peredega liikumas. Eesti mehed kurtsid, et pole kauneid hispaania naisi näinudki, mina esimesel päeval ühte ikka nägin, kenasti riides ja juuksed sätitud. ;))))) Tõsi- ilusad olid ainult noored tibid, natuke vanemad naised olid hooletult riides ja koledasti vormist väljas.
Käia saime 5 päeva jooksul nii, et kannad kandilised! Näiteks näitas Heli sammumõõtja poole päeva peale juba üle 23000 sammu. Kuuma oli tublisti üle 20 kraadi, ühel päeval lausa 27 ja tuul 35 m/sek. Kraanivett ma juua ei tahtnud, see haises kohutavalt kloori järgi. Kohvi kannatas sellest aga keeta küll. Ei osanud arvata, et kaasavõetud riietest (5 päeva- viied riided?!?) niiskes ja palavas väheks jääb, igat kraanikaussi kasutasin näo ja käte pesemiseks, nagu Monk.
Hirmus tahtmine oli varbad vette kasta, sadam oli küll lähedal, aga randa andis vantsida. Põikasime minnes agulist läbi. Klantsitud kesklinnaga võrreldes oli see nagu öö ja päev.
Kitsad tänavad, kahel pool kõrged majad, rõdud kuivavat pesu täis, haisvad prügikastid, tihedalt pargitud elatanud autod, teised nende vahelt läbi manööverdamas, hulkuvad koerad, rõdudelt midagi üksteisele karjuvad inimesed, nutvad lapsed. Ühesõnaga vaesus ja ängistus.
Rannas hoidusid vees olijad kalda ligi, oli tegemist, et üle pea pritsivad lained tagasi voolates jalust ei niidaks! Hea meelega oleks sinna vette jäänudki, jalad vajusid üha sügavamale liikuvasse liiva. Jalanahk oli hiljem pehme nagu titel, kõva vee- ja liivamassaazi saanud. Kaasakorjatud teokarp jäi täiesti terveks, see on selline teistsugune, nagu läbipaistev.
Rannast tulles sattusime veinifestivalile. Ostetud kupongide eest saime erinevaid veine degusteerida, telke oli kümneid! Iga pudeli juurde käis pikk jutt, loomulikult hispaaniakeelne;))) 10 talongi eest jooke manustanud, lõime laulurahva kombel ka ise viisid lahti. Suur veinisõber ma pole, vahet polnud, mis aasta oma proovisin, ühed hapud veed kõik. Aga noh, see oli minu arvamus, teised kindlasti olid asjatundjamad. Ainult imelik oli vaadata veidi purjakil veinijoovaid vanemaid, täiesti vakka ning sõnakuulelikud lapsed jalgsi või kärudes kaasas.
Inglise keelt kohalikud ei valda, sellega polnud suhelda mujal, kui turul, kohvikutes ja suveniiripoekestes. Turult ostsin iga päev värske smuuti ja tükke tundmatutest puuviljadest. Väimehele kohalikke suitse otsides olin aga lausa hädas. Toidupoes ega putkanduses neid ei müüda. Leidsin ühe tossutava hotelliteenindaja. Inglise peale raputas too pead, niisiis näitasin suitsule, tema seletas omas keeles ja näitas kaugel paistvat poesilti. Poes oli jälle tegemist, et umbkeelsele müüjale selgeks teha oma soovi osta vaid kohalikku kraami. Temapakutud Marlborot teab isegi minusugune mittesuitsetaja. Õnneks olid ka spanish-sordid esindatud.
Mul on väga-väga kahju, et ma ei jõudnud vee-etendusi vaatama, kuhu osa grupist läks. Jäime Liiaga giidiga kokkulepitud kohale rannast tulles hiljaks ja kumbki meist ei osanud metrooga teistele järgi sõita. (Kes tahab nüüd BCL-s veel 6 x metrooga sõita, pöördugu minu poole, hoian piletit alles;))) See-eest käisime mitu õhtut väljakutel kontserte vaatamas, poppi ja funkyt ja. Ning flamenkoetendus oli ikka vapustav! Milline kiire ja rütmikas kontsaklõbistamine. Vedas, sest just sel kellaajal olid esinemas nii lauljad kui tantsijad. Mulle meeldis laulja hääl ka väga. Ning mina soigusin, et tahan sisse vaadata ka Hard Rock Cafe`sse. Ohh, nüüd olen ma selles legendaarses kohas siis ära käinud, enesele logodega T-särgi ja kopsikumõõtu tassi ostnud, seintelrippuva bändimeeste staffi, pillid ja fotod ära näinud ja tiba ka ekraanidelt tulnud rämemuusikale kaasa kõlkunud. Suur elamus, mulle!
Korra vedas meil Liiaga ka õiges kohas õigel ajal olemisega- parajasti algas hilisõhtul projektsioonietendus maja seinale. Linnast, ajaloost, tänapäevast, oli liikuvaid tantsijafiguure, avanevaid aknaid. Algas see lillesajuga ja lõppes ilututlestikuga- no kõik ikka projektsioonina majafassaadil. Võimas!!! Üks mu suurimaid elamusi seal.
Enamus grupist käis giidi pakutud kohtades. Vabaõhumuuseumit kujutasin ette nagu meie omagi, kuid see oli hoopis vanalinn kitsaste tänavatega, milledel palju käsitööpoekesi, kus ees kaup ja tagapool samade asjade meisterdamine. Sain sealt mitu uut ideed järeleproovimiseks.
Furnikulööriga mägedessse Montserrat kloostrisse sõit oli ka terav elamus ja eesti naistele kohaselt oli kiljumine kõva, kui korra tundus, et kohe ootab meid kuristik.
Arusaamatu, mismoodi see klooster üle 700 m kõrgusele ehitati! Kivist looduslikud sambad olid kohati nagu inimese moodi.
Ümberkaudsed mäed olid uduvines kaunid, kloostris palju turiste ja hooned huvitavate kujudega kaunistatud. Ma ei usu midagi, mida pole oma käega katsunud, aga suure küünla enda kaitseks Püha Jumalaema kuju juurde ometi ostsin ja süütasin.
Sellises pühas kohas, kus peakohal ja seinte ääres pühakud sind lahkete kivisilmadega jälgivad, hakka või isegi usklikuks!
Väga erilised olid Gaudi majad ja Güelli park, mida peab oma silmaga nägema.
5 päeva jooksul sain näha nii linna, kui mägesid. (Pean häbiga tunnistama, et oli nii huvitav, et unustasin tundideks kodus haigeksjäänud poja.)
Lennujaamades sai ka seigeldud, oli see ju mu teine lennureis ja eelmised korrad hoidsin giidile sappa. Naljakas oli BCL-s seinatabloolt Stockholmi otsides leida hoopis Estocolmo;) TLN-s lennujaama majast välja astudes tegid paljud ühtemoodi nördinud häälitsusi- olime juba harjunud 24-27 kraadise kuumusega ja nüüd märg asfalt ja 10 kraadi!
Kindlasti hakkan puudust tundma BCL hommikukohvist rõdul elava tänava kohal.
(Vabandan piltide liga-loga paigutuse pärast, see pole mul veel päriselt käpas.)
Videoprojektsioonietendust filmisin moblaga, kuna tühjakssaanud digika aku olin just laadima pannud, et ah vaevalt täna õhtul enam midagi põrutavat filmida on! Aga no oli!!!. Et natuke mu vasikavaimustust saaks ette kujutada, panen need ikkagi siia.
Neid saab vaadata alljärgnevatel aadressidel:
http://www.youtube.com/user/plontiin#p/a/u/1/xNrhhP1FnRI
ja
http://www.youtube.com/user/plontiin#p/a/u/0/_uSpFiZjP-4
ja
http://www.youtube.com/user/plontiin#p/u/0/gTiWusnb6W4
ja
Ning rongkäike saab vaadata ka, kvaliteet sama kehva, kui eelmistel:
http://www.youtube.com/user/plontiin#p/u/2/Iph7Bi5wDds
ja
http://www.youtube.com/user/plontiin#p/a/u/1/1ZpWQD63Et0
ja
http://www.youtube.com/user/plontiin#p/a/u/0/Iph7Bi5wDds
ja
http://www.youtube.com/user/plontiin#p/u/0/ag9GV7RVszQ
Kõik reisipildid on üleval aadressil:
http://public.fotki.com/lyywya/barcelona/
Alles eile samal kellaajal istusin Barcelonas kesklinnas kolmanda korruse rõdul, rüüpasin kohvi ja jälgisin ülilärmakat tänavamelu. Täna samal ajal istun Urgel tuhandete kilomeetrite kaugusel eilsest rõdust ja toksin oma muljeid siia.
Pole ma mingi soojal maal suvitaja, käinud vaid paaril välisreisil. Neidki maksnud nii et higipull otsaees, jupikaupa aasta jooksul. Mul on küllalt tuttavaid, kes laevad patareisid mitmeid kordi aastas ja küllalt ka selliseid, kes pole Eestist kaugemale saanudki. Ja toredaid laia silmaringiga inimesi on mõlemi hulgas. Seljakotiga seigelda mulle ei meeldi, eelistan nö valmis konserve, kus kõik paigas- transport, öömaja ja programm, millegi pärast pabistada ei tule, lähen ja puhkan. Ka Eestis reisides võib südamelaienemist tunda! See on selline lendutõusmise tunne, et ajaks käed laiali ja keerleks õnnest kõrgele õhku! Müstiline, kuidas on võimalik, et on olemas planeet, mille iga kilomeeter on isemoodi kaunis. Vapustavad mäed, põllud täis lilli, kivised saared paari kõvera puukesega, kivinikerdustega vanalinnamajad, kloostrid sadade meetrite kõrgusel mägedes, puhtaveelised mägiojad, ürgorud, lakkamatu inimvooluga linnatänavad... ... ...
Meie kaunil isamaal olen erinevate puntidega palju käinud, küll kooli, küll maleva ajal, küll kunagiste Takuklubi taidlejatega (oli kunagi Pärnus Linakombinaadi klubi, laulsin seal 6 a), küll koos kolleegidega ja line-tantsijatega, külaliigutajate ja oma naisseltsiga. Paar sutsu on olnud naaberliiduvabariikidesse ja ülemere Helsingisse.
Esimene tõeline välisreis oli 2005 a Norra. 9 päeva pakisupilõhnalist bussi! Sellest saati ei võta ma kiirmakarone suu sissegi! Aga see-eest milline loodus! Sain kaasa tunde, et olen pisimutukas ürgse tundmatu võimu keskel. Mägedest langevad kosed, roheline vesi, külad ja linnad mäekülgedel, lõpmatud tunnelid, kitsad käänulised mägiteed, pidev kuristik kohe akna taga külje all, rahulik naeratav rahvas.
Vahepealsel, 2006.aastal polnud ühist reisi ja niikolepuudus oli uutest muljetest, et otsustasin omale ühe ligidase reisi lubada. Käisin 4 päeva Palangas, kus olin varem korra Taku-klubikatega käinud. Tookord ööbisime telkides ja suvalistes teeäärsetes kohtades avastades end ühel varahommikul nt lehmakarja keskelt. Meeles muud peale lõbusa olemise ja ühislaulmise ei ole.
Seekord siis oli ööbimine tegevusterohke peatänava ligidal ja igal õhtul sai mere ääres jalutatud ning kohvikutega tutvutud. Peatänaval oli kõike- kioskeid, esinejaid, kohvikuid, lõbustusi. Esimest korda nägin, et kohvikus antakse õhtul soe pleed õlgadele. Ammu polnud ka kolme väikese lapse kõrvalt kusagil üksi käinud, need olid alati nagu satelliidid igal pool kaasas ja päev otsa kostus kõrvu üks emmetamine. Ühesõnaga oli see 4 päeva mulle väga hea lõõgastus!
Sama seltskond (st maakonna kulturnikud ja ramsitädid) 2007, koht Poola ja Tšehhi. Vanalinnad, kaevandused, kuhu hirm küürakile jäädagi, kellade mäng, tõsiusklikud lapsed kirikus põlvitamas, kontoririietes daamid ja diplomaadikohvritega lipsustatud härrad enne tööleminekut palveid lugemas, pühakute kujud teede ääres ja mäetippudel, kohutavalt tülgastav luukabel.
2008. Jälle sama seltskond, lennureisil Londonisse.
(I x lendasin 17-aastasena Eesti vibulaskuritega Gruusiasse, vene plekikolakas kilises-kolises, tuupisin kultuurikooli sisseastumiseks NSV Liidu ajaloo eksamiks, et paha olek unuks:)))
Ja nüüd siis mu teine lennukogemus, aastaid turjal juba 45. Kartsin väga, aga kõigil lähedalistuvatel eestlastel võttis pinge maha mu lõuapoolikust siis 13-aastane poeg, kes lenduri sõidustiili kommenteeris. London on kaunis. Suurlinn ikka suurlinn! Kesklinn tiheda liiklusega, kuulsate hoonete ja väljakutega, veidi eemal räpasem agul, kahekordsed bussid ja traditsioonilised mustad taksod, punased telefoniputkad ja postkastid, tüüpilised inglaslikud kortermajad, kodutud öösel ukseavas magamas, pubid ja õlleklaasidega kontorirahvas õhtuti nende ees tänaval. Windsori loss ja Tower.
Palju tõmmusid inimesi- kusjuures neegrid paremal järjel ja indiapäraste näojoontega inimesed rohkem teenindajad.
Vahepeal oli meeldejääv sõit raamatukogudega Peterburi, täpipealt aprillimässuöö järgsel hommikul. Kuidagi ei tahetud meid üle piiri lasta, 7,5 tundi ootasime Narvas, vihaste nägudega noored bussi ligidal kogunemas. Venemaal oldi meie vastu vägagi sõbralikud. Enamik vestelnutest püüdis vabandada, et need pole mitte vene rahvas teil Eestis, vaid on nagu omaette rahvus ning kindlasti olid nad purjus.
Sel aastal suutsin lausa 2 reisi osade kaupa ära maksta.
Maakonna raamatukogudega käisime imekaunitel Ahvenamaa saartel. Aeglane elutempo, punakivine pind, üksikud kidurad puud ja madalad lilled, praamisõidud ühelt saarelt teisele, praami taga vesi kahte lehte laiumas, loomasafari, vihmased ja tuulised ilmad, kokkuvõttes suur mõnus rahu ja aja maha võtmine keset minu kiiret elu.
JA NÜÜD JA NÜÜD...
Kõige värskem, ainult päevake vana mereäärne soe mälestus.
Reisisellid jälle samad, st kulturnikud.
Kodust minnes olin köhane ja nohune, põlv valutas kunagisest rängast rattaga kukkumisest, kartsin, et ei saa sellega käidudki. Varustasin end geelide ja tablettidega. Aga ei tulnud meeldegi!
Jaki sain seljast visata juba lennukis. Meie aasta tagasi väljaostetud otselend TLN-BCL oli muudetud kaheks, minnes läbi Kopenhageni ja tulles läbi Stockholmi. Spanairi lennukid olid küll logud ja selline tunne oli, et mootor on vist rikkis, vähemalt oli hääl selline nagu turtsuval mootoril. Lennukiaknast paistis, kuidas tiib suure kolinaga kaheks läks. Mõtlesin, veel et kas lendurid siis ei näe või! Ja et siia me nüüd jääme, st laskuma kohe tagasi maapinnale. Ja et äkki peab veel uuele ümber istuma ja pool päeva läheb kaotsi. Jmt jama:)
Barcelonas võttis meid vastu niiske soe õhk, nii 25-kraadine. Kesklinna peatänaval oli tohutu melu, raske oli oma pambuga eesti kambal sabas püsida. Edasiliikumise ajal oleks tahtnud rohkem ümbrust haarata, aga tuli dokumentide ja rahaga vöökotti turvata. Sedasama La Ramblat mööda me kõik päevad ka liikusime. Kõnniteed ääristas putkamajandus. Ma saan aru, et müüakse suveniire, aga polnud näha, kes ostaks suuri lillekimpe ja lemmikloomi? Aga ju nad siis ära elavad, kui putkad peatänaval on. Õhtuti on samal tänaval igal sammul veinijoomiskohad. Sangriat enam mitu aastat ei taha ;))) Tee ääres seisvaid või trikitavaid inimkujusid olen ennegi näinud, aga mitte nii tihedalt üksteise kõrval ja mitte nii põnevaid. Mitu korda päevas mõnest mööda minnes oleks juba tahtnud tere hõigata, nii omaseks muutusid nad.
Meie sealoleku aeg sattus kokku pidustustega Kataloonia kaitsepühaku La Merce` auks. Väljakutel olid püsti lavad, päev läbi esinejateks nii lapsed, täiskasvanud kui bändid, nii profid kui amatöörid.
Meie apartment ühisköögi, pesuruumide ja tubadega asus peatänavalt 100 m alla minna. Toakaaslastega ja üldse majarahvaga mul vedas väga. Arvestati üksteisega ühistes ruumides liikudes, oli lõbus ja hubane.
Mitmeid kordi nägime oma tänavalt läbi minemas rongkäike orkestrite, tantsijate, loomafiguuride ja mitme meetri kõrguste inimkujudega. Nägin, kui parajasti kuju "sisemus" vahetus- üks higine mees ronis seest välja ja teine asemele, st et need peavad olema kergest materjalist. Saime karnevalidest osa nii rõdult vaadates kui otse tänaval olles.
Meie tänaval oli pidev rahvavool. Isegi öösel! Suured rahvamassid liikusid ühele ja teisele poole. Arusaamatu, kuhu nad kogu aeg läksid. Arvan, et see on miski komme lihtsalt tänavatel jalutada, süüa ja suhelda. Uskumatu, millist kõrvadele hakkavat müra tekitavad inimhääled!?! Esimesel ööl oli võimatu magama jääda, ehkki meil oli rõduuks kinni. Kõnekõmin lihtsalt kostis läbi! Tänaval capoeiratati, lauldi, söödi, kakeldi, hõiguti. Poed on küll öösel kinni, aga söögikohad avatud. Jäi mulje, et mugitakse ööpäev läbi ja väga ebatervislikku toitu. Kõik söögijäägid ning pakendid visati sinnasamma maha, kus seisti või liiguti, kuna koristajad ning tänavapuhastusautod liikusid pidevalt ringi. Samapalju võis näha politseiautosid või paarikaupaa liikuvaid politseinikke, kes lahendasid tülisid rahumeelselt rääkides. Rongkäigudki algasid politseiautoga ning lõppesid kahe politseimotikaga ning tänavapuhastusautodega, mis kogu pealtvaatajate tekitatud prahi ja üleslastud värviliste paberikildude hulga kohe endasse imesid. Hästitoimiv kesklinnakoristus oligi üks asju, mida me kogu aeg imetlesime.
Söömas käisime mitu x 10 euri eest nii, et kõike said lõhkemiseni võtta soolasest magusani ja soojast toidust külmani, puuviljad, mahlad, kohv ja õlu. Ülejäänud aja mugisime kodust kaasavõetut.
Kohalike hulgas paistis vähe neegreid ja enamus neist käsikäes heledanahalisega, veidi hakkas silma pisikesekasvulisi aasialasi ning mehhikopäraste näojoontega inimesi, viimased koos peredega liikumas. Eesti mehed kurtsid, et pole kauneid hispaania naisi näinudki, mina esimesel päeval ühte ikka nägin, kenasti riides ja juuksed sätitud. ;))))) Tõsi- ilusad olid ainult noored tibid, natuke vanemad naised olid hooletult riides ja koledasti vormist väljas.
Käia saime 5 päeva jooksul nii, et kannad kandilised! Näiteks näitas Heli sammumõõtja poole päeva peale juba üle 23000 sammu. Kuuma oli tublisti üle 20 kraadi, ühel päeval lausa 27 ja tuul 35 m/sek. Kraanivett ma juua ei tahtnud, see haises kohutavalt kloori järgi. Kohvi kannatas sellest aga keeta küll. Ei osanud arvata, et kaasavõetud riietest (5 päeva- viied riided?!?) niiskes ja palavas väheks jääb, igat kraanikaussi kasutasin näo ja käte pesemiseks, nagu Monk.
Hirmus tahtmine oli varbad vette kasta, sadam oli küll lähedal, aga randa andis vantsida. Põikasime minnes agulist läbi. Klantsitud kesklinnaga võrreldes oli see nagu öö ja päev.
Kitsad tänavad, kahel pool kõrged majad, rõdud kuivavat pesu täis, haisvad prügikastid, tihedalt pargitud elatanud autod, teised nende vahelt läbi manööverdamas, hulkuvad koerad, rõdudelt midagi üksteisele karjuvad inimesed, nutvad lapsed. Ühesõnaga vaesus ja ängistus.
Rannas hoidusid vees olijad kalda ligi, oli tegemist, et üle pea pritsivad lained tagasi voolates jalust ei niidaks! Hea meelega oleks sinna vette jäänudki, jalad vajusid üha sügavamale liikuvasse liiva. Jalanahk oli hiljem pehme nagu titel, kõva vee- ja liivamassaazi saanud. Kaasakorjatud teokarp jäi täiesti terveks, see on selline teistsugune, nagu läbipaistev.
Rannast tulles sattusime veinifestivalile. Ostetud kupongide eest saime erinevaid veine degusteerida, telke oli kümneid! Iga pudeli juurde käis pikk jutt, loomulikult hispaaniakeelne;))) 10 talongi eest jooke manustanud, lõime laulurahva kombel ka ise viisid lahti. Suur veinisõber ma pole, vahet polnud, mis aasta oma proovisin, ühed hapud veed kõik. Aga noh, see oli minu arvamus, teised kindlasti olid asjatundjamad. Ainult imelik oli vaadata veidi purjakil veinijoovaid vanemaid, täiesti vakka ning sõnakuulelikud lapsed jalgsi või kärudes kaasas.
Inglise keelt kohalikud ei valda, sellega polnud suhelda mujal, kui turul, kohvikutes ja suveniiripoekestes. Turult ostsin iga päev värske smuuti ja tükke tundmatutest puuviljadest. Väimehele kohalikke suitse otsides olin aga lausa hädas. Toidupoes ega putkanduses neid ei müüda. Leidsin ühe tossutava hotelliteenindaja. Inglise peale raputas too pead, niisiis näitasin suitsule, tema seletas omas keeles ja näitas kaugel paistvat poesilti. Poes oli jälle tegemist, et umbkeelsele müüjale selgeks teha oma soovi osta vaid kohalikku kraami. Temapakutud Marlborot teab isegi minusugune mittesuitsetaja. Õnneks olid ka spanish-sordid esindatud.
Mul on väga-väga kahju, et ma ei jõudnud vee-etendusi vaatama, kuhu osa grupist läks. Jäime Liiaga giidiga kokkulepitud kohale rannast tulles hiljaks ja kumbki meist ei osanud metrooga teistele järgi sõita. (Kes tahab nüüd BCL-s veel 6 x metrooga sõita, pöördugu minu poole, hoian piletit alles;))) See-eest käisime mitu õhtut väljakutel kontserte vaatamas, poppi ja funkyt ja. Ning flamenkoetendus oli ikka vapustav! Milline kiire ja rütmikas kontsaklõbistamine. Vedas, sest just sel kellaajal olid esinemas nii lauljad kui tantsijad. Mulle meeldis laulja hääl ka väga. Ning mina soigusin, et tahan sisse vaadata ka Hard Rock Cafe`sse. Ohh, nüüd olen ma selles legendaarses kohas siis ära käinud, enesele logodega T-särgi ja kopsikumõõtu tassi ostnud, seintelrippuva bändimeeste staffi, pillid ja fotod ära näinud ja tiba ka ekraanidelt tulnud rämemuusikale kaasa kõlkunud. Suur elamus, mulle!
Korra vedas meil Liiaga ka õiges kohas õigel ajal olemisega- parajasti algas hilisõhtul projektsioonietendus maja seinale. Linnast, ajaloost, tänapäevast, oli liikuvaid tantsijafiguure, avanevaid aknaid. Algas see lillesajuga ja lõppes ilututlestikuga- no kõik ikka projektsioonina majafassaadil. Võimas!!! Üks mu suurimaid elamusi seal.
Enamus grupist käis giidi pakutud kohtades. Vabaõhumuuseumit kujutasin ette nagu meie omagi, kuid see oli hoopis vanalinn kitsaste tänavatega, milledel palju käsitööpoekesi, kus ees kaup ja tagapool samade asjade meisterdamine. Sain sealt mitu uut ideed järeleproovimiseks.
Furnikulööriga mägedessse Montserrat kloostrisse sõit oli ka terav elamus ja eesti naistele kohaselt oli kiljumine kõva, kui korra tundus, et kohe ootab meid kuristik.
Arusaamatu, mismoodi see klooster üle 700 m kõrgusele ehitati! Kivist looduslikud sambad olid kohati nagu inimese moodi.
Ümberkaudsed mäed olid uduvines kaunid, kloostris palju turiste ja hooned huvitavate kujudega kaunistatud. Ma ei usu midagi, mida pole oma käega katsunud, aga suure küünla enda kaitseks Püha Jumalaema kuju juurde ometi ostsin ja süütasin.
Sellises pühas kohas, kus peakohal ja seinte ääres pühakud sind lahkete kivisilmadega jälgivad, hakka või isegi usklikuks!
Väga erilised olid Gaudi majad ja Güelli park, mida peab oma silmaga nägema.
5 päeva jooksul sain näha nii linna, kui mägesid. (Pean häbiga tunnistama, et oli nii huvitav, et unustasin tundideks kodus haigeksjäänud poja.)
Lennujaamades sai ka seigeldud, oli see ju mu teine lennureis ja eelmised korrad hoidsin giidile sappa. Naljakas oli BCL-s seinatabloolt Stockholmi otsides leida hoopis Estocolmo;) TLN-s lennujaama majast välja astudes tegid paljud ühtemoodi nördinud häälitsusi- olime juba harjunud 24-27 kraadise kuumusega ja nüüd märg asfalt ja 10 kraadi!
Kindlasti hakkan puudust tundma BCL hommikukohvist rõdul elava tänava kohal.
(Vabandan piltide liga-loga paigutuse pärast, see pole mul veel päriselt käpas.)
Videoprojektsioonietendust filmisin moblaga, kuna tühjakssaanud digika aku olin just laadima pannud, et ah vaevalt täna õhtul enam midagi põrutavat filmida on! Aga no oli!!!. Et natuke mu vasikavaimustust saaks ette kujutada, panen need ikkagi siia.
Neid saab vaadata alljärgnevatel aadressidel:
http://www.youtube.com/user/plontiin#p/a/u/1/xNrhhP1FnRI
ja
http://www.youtube.com/user/plontiin#p/a/u/0/_uSpFiZjP-4
ja
http://www.youtube.com/user/plontiin#p/u/0/gTiWusnb6W4
ja
Ning rongkäike saab vaadata ka, kvaliteet sama kehva, kui eelmistel:
http://www.youtube.com/user/plontiin#p/u/2/Iph7Bi5wDds
ja
http://www.youtube.com/user/plontiin#p/a/u/1/1ZpWQD63Et0
ja
http://www.youtube.com/user/plontiin#p/a/u/0/Iph7Bi5wDds
ja
http://www.youtube.com/user/plontiin#p/u/0/ag9GV7RVszQ
Kõik reisipildid on üleval aadressil:
http://public.fotki.com/lyywya/barcelona/
Tänan vahva reisikirja eest! ;))
ReplyDeleteNeed hispaanlased on hullud!
ReplyDeleteNo milline normaalne inimene piparkookidest maja ehitab? :D
igal maal omad hullud ;)))
ReplyDelete