Monday, August 16, 2010

Kuidas mind ära pöörati

Kõige vahvamad sõidud on need, kuhu satud ootamatult või viimasel hetkel. Siis kujuneb kõik, nagu ise kujuneb...
Sedamoodi tuli minu juurde ka sõit Kirna mõisa. Avastasin kutse reedel meililt. Minek pühapäeval. Rahaliselt ja ajaliselt sobis, nimi kirja!
Mõtlesin, et mulle see susser-vusser seal nagunii ei mõju, aga mõisad mulle meeldivad! Veel olen mõelnud, et paravärkidesse mina oma nina ei topi. Kardan ausalt öeldes mõistust kaotada.
Ja siis hakkas pihta- öösel ei saanud magada, sest terve külg valutas, hommikul oli jube paha olla, süda läikis ja peas tagus. Just sel hetkel, kui ma suure tee peale minema hakkasin, kust buss mu peale pidi korjama, hakkas tulema täiesti padukat. Vedas, et ma hommikul aknast välja vaadates oma lehvivad seelikusabad teksade vastu taipasin vahetada. See, kes kilekeebid välja mõtles, oli üks vahva vunts!
Bussis istusin väga toreda ja jutuka vanatädi kõrvale. Võõraste vanainimestega on mulle alati meeldinud vestelda! Meil on isegi ühiseid tuttavaid, maailm ju väike :)
Mõisaõue veeredes paistis bussiaknast üks lagunenud hoone. Ega tavaline inimene ei suudakski mõisa remontida, see on vast ärimeestele rohkem jõukohane.
Mõisaproua oli suure-laia jutuga, väikesekasvuline. Peale natukest aega jõupiltide uurimist seintelt kutsus ta meid sellisesse ruumi istuma, kus olid laes vahvad võlvkaared. Neid oli hästi palju ja need nö jooksid kokku ruumi keskele, kus rääkija hääl kõlaski nagu kusagilt kaare alt :) Selliselt sügavalt ja õõnsalt.
Ma olin tema juttu kuulates selline väga skeptiline. Ja üldse enne sõitu ka mõtlesin, et see energiapinkidel istumise teema seal mõisaõuel on üks suur jura ja istujate enesesisendus. Rääkides ütles proua mõne võõrsõna valesti. (Kes meist seda vahel ei teeks?). Seda olen mujalgi kogenud. Inimesed, kes gruppe vastu võtavad, eriti eakamad, pole neid sõnu silmaga lugenud ja kõrvaga kuuldes jääbki mõni täht kuulmata. (Vabandan eelneva kolme lause pärast ja loodan, et need kedagi ei solvanud!)
Nii et siis proua rääkis, et ennevanasti oli mõisa kohal mungaklooster, hiljem vist kool ja kolhoosikontor; veel kes ja kust kõik tähtsad isikud mõisas ravil käivad; et osad näevad munkade vaime ja mõned kuulevad koorilaulu jms. Ausalt öeldes kuulasin suunurk üleval!
Käed olid mul süles seljakoti peal ja hakkasid peaaegu kohe jutu algul jubedalt surisema. Mul käed üldse surevad tihti, see tunne on vastikult ebameeldiv. Aga nüüd oli see surin hoopis teistsugune, selline ühtlase mootori töötamise moodi. :) Ja mitte ainult näpud ei surisenud, vaid käed kuni küünarnukkideni. Tavaliselt ma raputan ja liigutan sõrmi ja surin läheb üle. Nüüd ma sellist vajadust ei tundnud. Hakkasin lausa mõtlema, et mulle kindlasti mõjub see ruum ja mõisaõhustik. Siis mingi aja pärast oli tunne, et sõrmed on kerged nagu õhupallid ja jubedamalt laiali. Vaatasin alla ja - no ei. Nad olid kenasti ikka alles üksteise peal, sõrmed natuke kõveras. Kuna ma uurisin ümbrust ja laedekoore, siis ma väga selle peale enam ei mõelnud, et miks mulle tunduvad sõrmed laiali ja paksud, kui nad ei ole liikunudki. Varsti hakkasin tundma hoopis, et sõrmed on õhus. Jutt oli parajasti huvitav kuulata ning ma allapoole tükk aega ei vaadanud. Kui siis õhus olemise ja kerguse tunne hästi suureks läks, vaatasin sülle- ja no ütle sa nüüd- mu käed olid mõlemad küll nagu üksteise peal, kuid ÕHUS, õlgadest saati õhus!!! Vahe koti, vasaku ja parema käe vahel oli nii paar sentimeetrit. No nüüd olin ikka küll täiesti üllatunud! Panin need sülle, ükstese peale ja siis koos kotile tagasi. Ja siis lausa teadlikult ise oma silmadega vaatasin, kuidas mu kaks peopesa jälle uuesti millimeetri haaval õhku tõusevad. Minul, kes ma mitte tuhkagi sensitiivset ei usu!!! Ma ei kuulnud enam, mida proua seal räägib. Jälgisin käsi.
Siis äkki kostus üks tema lause väga valjult, ehhki ta kindlasti rääkis samasuguse häälega, nagu varemgi. Lause oli, et kas on teist siin kellelgi jalgadega või põlvedega häda. No ma ei tüki eriti tähelepanu keskkpunkti ja kui seal olen, siis on alati jube ebameedliv olla, kõik ju vahivad! ;) Tema lause peale aga kargasin püsti ja ütlesin, et minul jah sügisest saadik vesi tihti põlves ja üks jalg kaob alt, kas tohin tulla. Proua juhatas kõiki meid teise ruumi, kus munkade vaimud pidid inimesi ravima. Ma liikusin oma tooliga teistele järgi, loopisin kähku salli-koti-fotoka maha ja läksin toa keskele. Seal pidin ühe tooli nii panema, et teised on minu ümber ringis. Avastasin, et istun just sellise võlvkaarte kokkusaamise koha all, kus mu hääl õõnsalt kõlab. Mõisaproua tegi midagi mu põlve juures kätega ja siis istus tagasi sirgelt. Ütles, et nii, ma näen, et keegi juba su põlve juures midagi toimetab. Korraks tuli mulle naljakas tunne peale, et ah, jälle see umbluu-värk! Aga siis tundsin, nagu oleks selja tagant keegi turske ja pikk inimene mulle vasakule õlale patsaki oma käe toetanud. Õlg läks nii raskeks, et oleksin tahtnud sellega vastu maad toetada. Varsti oli see raskus juba kogu vasakus kehapooles (mis mul on nii 10-kond aastat valutanud, kohati nii, et ei saa ei liikuda ega magada.)
Siis järsku hakkasin ma USKUMA. Proua ju ei teadnud midagi mu artriidist, temaga sai räägitud põlvest! Igasugu erinevad tunded tulid järjest vasakusse külge ja jalga- kõigepealt siis see kohutav raskus, kus ma olin kindel, et ma olengi vajunud vastu maad. Tegelikult muidugi istusin sirgelt toolil edasi. Siis tulid valud, seejärel hakkasid lihased nagu krampi tõmbama või nagu oleks mulle erinevatesse kohtadesse jalal, õlal, käel, puusal elektrilaengut antud. Siis jälle valud, siis suur kerge õhupalli tunne ja jälle valud. Krampe enam teist korda ei tulnud, nendega nagu oleks kogu üks pool läbi töödeldud.
Üks naine, kes teadis palju tšakratest jms ütles, et tema näeb, nagu mul seisaks tume kuju vasaku õla taga. Mina istusin, tundsin oma tundeid, teised kuulasid proua juttu ja jälgisid mind. Ma isegi kuulasin kogu aeg tema juttu, aga tunne oli, nagu oleksin olnud mujal.
Mingil ajal ma enam ei jõllitanud tumepruuni lauajalga. Tõstsin pilgu ja hakkasin ruumi uurima. Huvitavad seinad ja maalingud, võlvid ja dekoor... Küsisin, kas võin nüüd oma toolile istuda, proua ei lubanud, ütles, et alles toimetavad mu kallal. Kogu küljes oli järel nüüdseks selline ühtlane magus valu. (Artriidivalu aga, teate, on selline vastik, näriv ja puuriv ja vahetab kohta). Proua ütles, et nüüd läheme õue. Kargasin toolilt püsti, aga äkki oleks pidanud küsima, kas võin tõusta? Midagi ta mulle enam ei öelnud, rääkis teistega, kes temaga suhelda tahtsid. Ta nagu ei tahtnud mu muljeid ja tundeid kuulata, niisiis läksin koos teistega õue.
Seal hakkas meiega ringi käima keegi Enn, kes peaks olema ravitseja. Käisime kolm korda ringiratast mingit rada mööda. Iga kord, kui kõrgetest tammedest mööda läksin, tundsin, kuidas külm tuulehoog must üle käis. Muidu ma reisidel surun alati käed vastu tammekoort, nii et nad seal surisema hakkavad. Nüüd mulle tammed üldse ei meeldinud. Enn pani meid seisma kaheksast tammest ringi sisse. Läksin kohe sellest ringist väljapoole. Ta masseeris valutavaid päid ja rääkis seal päris kaua, üks naine nt minestaski ära. Keegi sosistas, et tamme all ei tohi üle 3 minuti seistagi.
Siis vedas ta meid mööda territooriumi ühelt energiapingilt teisele, iga koht mõjutas meis midagi või mõnda oganit. Ma ei trüginud kusagil istuma, nii ei teagi, kas need energiad minuni üldse jõudsid.
Kogu liikumise aeg oli jällegi tunne (see sõna kordub küll juba igas lauses, srry!), et jalg on nagu üks suur sirge puupakk all, kange ja justkui paistes lai pall.
Viimaks ühes kohas ma ei tahtnud enam ühel kohal seista. Valud olid kadunud ja tahtsin nagu joosta ja hüpata, energia ülejäägid. ;)
Vaatasin, et eemal kena varjuline pink, kõndisin edasi ja istusin sinna. Oi, küll oli mõnus istuda! Sõin õuna ja ootasin, kuhupoole grupp edasi läheb. Ja siis järsku vaatasin ühe eemaloleva pingi poole, mis oli täiesti päikese käes. Selle kuuma suvega ma hakkasin päikest- noh mitte just vihkama, aga ei salli küll enam ;) Nüüd tõusin püsti, sest ma tundsin, et ma TAHAN sinna pingile istuda. Poolik õunajupp oli mul ikka veel näpuvahel. Toetasin end toolile ja siis hakkas maa mu jalge all tugevalt värisema. Esimene mõte oli, et nii siis näebki välja maavärin! Vaatasin teiste poole. Ei, nemad ikka kuulavad juttu edasi, kõik on rahulikud, ei ole segaduses, ei värise neil kuskilt midagi. Ja mina üksi istun ja hüplen! Mitte keegi ei vaadanud minu poole ka imelikult, et mida sa kargled seal. See polnud ka selline äraolemise tunne, nagu seal ruumis, kus mungad minuga askeldasid. Ei, ma sõin oma õuna lõpuni, st et olin täie mõistuse juures. Ah jah, noh lihtsalt maa natuke rappus jalgade all, nii muuseas! ;) Kui ma siis olin õunasüdame viisakalt kotti pannud, toetasin peod ka pingile ja siis edasi oli mul kuni püsti tõusmiseni pidev tunne, nagu ma hüpleks mööda mingit paksu toru üles-alla.
Härra Enn oli oma jutu ära lõpetanud ja hakkas näitama haigustele vastavaid pinke. Ootasin huviga (ikka lihaste võdisedes üles alla liikudes), mis energikoht see selline on. Ja tuli välja, et luude ja liigeste oma! Oleks tahtnud kohe kõva häälega "Haaaaa!" karjuda. Siis sellepärast ma nii tahtsingi sinna päikese kätte praadima minna!!! :))) Pink just minu hädadele!
Minu kõrvale tuli veel kaks naist kahelepoole. Küsisin, kas nemad ka vibratsiooni vms tunnetavad, aga nad ei tundnud midagi. See eelmine pink, kus istusin, oli muide jalapink!
Kahju oli püsti tõusta ja ära minna. Aga enne sõitu tahtsin veel ühes kohas ära käia. Seal ukse taga järjekorras seistes vaatasin, et mingid tagaruumid. Tuli mõte, et tahan munkadega hüvasti jätta. Olin üksi koridoris, nii et lippasin ruumid läbi. Vanad värvikihid seintel, kõrged laed. Tühjad lagunenud ruumid kõik... Puidust trepp läks üles. Ega meid sinna poleks lubatud, aga ma nii tahtsin minna. Lippasin hiirvaikselt üles ja oli tunne, et kui nüüd mööda koridori mõni kogu vastu hõljub, siis mina teda küll ei karda. Hea meel oleks hoopis. Ei näinud ma kedagi, aga nii hea oli neis rumides viibida. Hästi kodune. Üleval oli veel suur sammastega saal, ikka muidugi remontimata, nagu muudki ruumid. Vaatasin üle iga ükse. Ühtegi ruumi ei lubanud endal vahele jätta. Mõttes tänasin sealelanuid. Ja lippasin trepist alla. Ja alles bussi poole minnes hakkasin mõtlema, et kui ma hommikul vasaku jalaga bussi astusin, pidin end käsipuust üles tõmbama. Ei, ma olen sellega juba aastaid harjunud, et kolm trepiastet õues ja seitse sees tuleb nii katsuda ära käia, et parem jalg võtab kaks-kolm astet ja vasakut tõstan vahel käega püksisäärest. Ja nüüd astusin bussi nagu terve inimene! Jalale sain TOETADA! Bussipingil istudes ei närinud kusagilt kontidevahelt. Kerge ja hea oli olla. Koju kepselda samuti.
Vasakus pooles vahelduvad siiani kaks tunnet- kas kerge õhupallitunne või siis selline ühtlane valu. Selline imelik tunne on nagu väiksesed töömehed kopsivad mul külje sees ja sebivad usinasti ringi. Mingi protsess nagu muud kui käib edasi, ehkki mungad jäid ju maha. Täna marssisin Sindi keskelt 6 kilti koju nagu midagi!
Oli see kõik kujutluse vili? Ma saan aru valust ja soojusest ja raskusest ja võdinast, aga seletagu keegi mulle ära maa kõikumine jalge all ja veel need kaootilistes kohtades elektrilaenud minu lihastesse. Neitsi tähtkujuna oleksin ette kujutades viimastega alustanud õlast ja lõpetanud jalaga. Või vastupidi :)
Tegelikult tuli mulle nüüd suur mure südamesse. Jalga lõi praegu kirjutamise ajal valu, näriv ja artriidine. Kas ma sekkusin nüüd teistpoolsusse? Kas ma ei oleks tohtinud sellet kõigest kirjutada? Kulla mungad, ma ei saa ju olla ilma elamusi jagamata! Aitäh, et selle ühegi päeva mulle kinkisite!
Ohh, imelik- nüüd teksti parandades ei valuta enam midagi.

Saturday, September 26, 2009

Aastaga korjatud viis päeva õnne

Tihti tundub mõni olukord mu elus nii imelik, et lausa uskumatu, et just mina just sel hetkel selles sees olen.

Alles eile samal kellaajal istusin Barcelonas kesklinnas kolmanda korruse rõdul, rüüpasin kohvi ja jälgisin ülilärmakat tänavamelu. Täna samal ajal istun Urgel tuhandete kilomeetrite kaugusel eilsest rõdust ja toksin oma muljeid siia.
Pole ma mingi soojal maal suvitaja, käinud vaid paaril välisreisil. Neidki maksnud nii et higipull otsaees, jupikaupa aasta jooksul. Mul on küllalt tuttavaid, kes laevad patareisid mitmeid kordi aastas ja küllalt ka selliseid, kes pole Eestist kaugemale saanudki. Ja toredaid laia silmaringiga inimesi on mõlemi hulgas. Seljakotiga seigelda mulle ei meeldi, eelistan nö valmis konserve, kus kõik paigas- transport, öömaja ja programm, millegi pärast pabistada ei tule, lähen ja puhkan. Ka Eestis reisides võib südamelaienemist tunda! See on selline lendutõusmise tunne, et ajaks käed laiali ja keerleks õnnest kõrgele õhku! Müstiline, kuidas on võimalik, et on olemas planeet, mille iga kilomeeter on isemoodi kaunis. Vapustavad mäed, põllud täis lilli, kivised saared paari kõvera puukesega, kivinikerdustega vanalinnamajad, kloostrid sadade meetrite kõrgusel mägedes, puhtaveelised mägiojad, ürgorud, lakkamatu inimvooluga linnatänavad... ... ...

Meie kaunil isamaal olen erinevate puntidega palju käinud, küll kooli, küll maleva ajal, küll kunagiste Takuklubi taidlejatega (oli kunagi Pärnus Linakombinaadi klubi, laulsin seal 6 a), küll koos kolleegidega ja line-tantsijatega, külaliigutajate ja oma naisseltsiga. Paar sutsu on olnud naaberliiduvabariikidesse ja ülemere Helsingisse.

Esimene tõeline välisreis oli 2005 a Norra. 9 päeva pakisupilõhnalist bussi! Sellest saati ei võta ma kiirmakarone suu sissegi! Aga see-eest milline loodus! Sain kaasa tunde, et olen pisimutukas ürgse tundmatu võimu keskel. Mägedest langevad kosed, roheline vesi, külad ja linnad mäekülgedel, lõpmatud tunnelid, kitsad käänulised mägiteed, pidev kuristik kohe akna taga külje all, rahulik naeratav rahvas.

Vahepealsel, 2006.aastal polnud ühist reisi ja niikolepuudus oli uutest muljetest, et otsustasin omale ühe ligidase reisi lubada. Käisin 4 päeva Palangas, kus olin varem korra Taku-klubikatega käinud. Tookord ööbisime telkides ja suvalistes teeäärsetes kohtades avastades end ühel varahommikul nt lehmakarja keskelt. Meeles muud peale lõbusa olemise ja ühislaulmise ei ole.
Seekord siis oli ööbimine tegevusterohke peatänava ligidal ja igal õhtul sai mere ääres jalutatud ning kohvikutega tutvutud. Peatänaval oli kõike- kioskeid, esinejaid, kohvikuid, lõbustusi. Esimest korda nägin, et kohvikus antakse õhtul soe pleed õlgadele. Ammu polnud ka kolme väikese lapse kõrvalt kusagil üksi käinud, need olid alati nagu satelliidid igal pool kaasas ja päev otsa kostus kõrvu üks emmetamine. Ühesõnaga oli see 4 päeva mulle väga hea lõõgastus!

Sama seltskond (st maakonna kulturnikud ja ramsitädid) 2007, koht Poola ja Tšehhi. Vanalinnad, kaevandused, kuhu hirm küürakile jäädagi, kellade mäng, tõsiusklikud lapsed kirikus põlvitamas, kontoririietes daamid ja diplomaadikohvritega lipsustatud härrad enne tööleminekut palveid lugemas, pühakute kujud teede ääres ja mäetippudel, kohutavalt tülgastav luukabel.


2008. Jälle sama seltskond, lennureisil Londonisse.
(I x lendasin 17-aastasena Eesti vibulaskuritega Gruusiasse, vene plekikolakas kilises-kolises, tuupisin kultuurikooli sisseastumiseks NSV Liidu ajaloo eksamiks, et paha olek unuks:)))

Ja nüüd siis mu teine lennukogemus, aastaid turjal juba 45. Kartsin väga, aga kõigil lähedalistuvatel eestlastel võttis pinge maha mu lõuapoolikust siis 13-aastane poeg, kes lenduri sõidustiili kommenteeris. London on kaunis. Suurlinn ikka suurlinn! Kesklinn tiheda liiklusega, kuulsate hoonete ja väljakutega, veidi eemal räpasem agul, kahekordsed bussid ja traditsioonilised mustad taksod, punased telefoniputkad ja postkastid, tüüpilised inglaslikud kortermajad, kodutud öösel ukseavas magamas, pubid ja õlleklaasidega kontorirahvas õhtuti nende ees tänaval. Windsori loss ja Tower.

Palju tõmmusid inimesi- kusjuures neegrid paremal järjel ja indiapäraste näojoontega inimesed rohkem teenindajad.


Vahepeal oli meeldejääv sõit raamatukogudega Peterburi, täpipealt aprillimässuöö järgsel hommikul. Kuidagi ei tahetud meid üle piiri lasta, 7,5 tundi ootasime Narvas, vihaste nägudega noored bussi ligidal kogunemas. Venemaal oldi meie vastu vägagi sõbralikud. Enamik vestelnutest püüdis vabandada, et need pole mitte vene rahvas teil Eestis, vaid on nagu omaette rahvus ning kindlasti olid nad purjus.

Sel aastal suutsin lausa 2 reisi osade kaupa ära maksta.

Maakonna raamatukogudega käisime imekaunitel Ahvenamaa saartel. Aeglane elutempo, punakivine pind, üksikud kidurad puud ja madalad lilled, praamisõidud ühelt saarelt teisele, praami taga vesi kahte lehte laiumas, loomasafari, vihmased ja tuulised ilmad, kokkuvõttes suur mõnus rahu ja aja maha võtmine keset minu kiiret elu.

JA NÜÜD JA NÜÜD...

Kõige värskem, ainult päevake vana mereäärne soe mälestus.

Reisisellid jälle samad, st kulturnikud.
Kodust minnes olin köhane ja nohune, põlv valutas kunagisest rängast rattaga kukkumisest, kartsin, et ei saa sellega käidudki. Varustasin end geelide ja tablettidega. Aga ei tulnud meeldegi!
Jaki sain seljast visata juba lennukis. Meie aasta tagasi väljaostetud otselend TLN-BCL oli muudetud kaheks, minnes läbi Kopenhageni ja tulles läbi Stockholmi. Spanairi lennukid olid küll logud ja selline tunne oli, et mootor on vist rikkis, vähemalt oli hääl selline nagu turtsuval mootoril. Lennukiaknast paistis, kuidas tiib suure kolinaga kaheks läks. Mõtlesin, veel et kas lendurid siis ei näe või! Ja et siia me nüüd jääme, st laskuma kohe tagasi maapinnale. Ja et äkki peab veel uuele ümber istuma ja pool päeva läheb kaotsi. Jmt jama:)
Barcelonas võttis meid vastu niiske soe õhk, nii 25-kraadine. Kesklinna peatänaval oli tohutu melu, raske oli oma pambuga eesti kambal sabas püsida. Edasiliikumise ajal oleks tahtnud rohkem ümbrust haarata, aga tuli dokumentide ja rahaga vöökotti turvata. Sedasama La Ramblat mööda me kõik päevad ka liikusime. Kõnniteed ääristas putkamajandus. Ma saan aru, et müüakse suveniire, aga polnud näha, kes ostaks suuri lillekimpe ja lemmikloomi? Aga ju nad siis ära elavad, kui putkad peatänaval on. Õhtuti on samal tänaval igal sammul veinijoomiskohad. Sangriat enam mitu aastat ei taha ;))) Tee ääres seisvaid või trikitavaid inimkujusid olen ennegi näinud, aga mitte nii tihedalt üksteise kõrval ja mitte nii põnevaid. Mitu korda päevas mõnest mööda minnes oleks juba tahtnud tere hõigata, nii omaseks muutusid nad.





Meie sealoleku aeg sattus kokku pidustustega Kataloonia kaitsepühaku La Merce` auks. Väljakutel olid püsti lavad, päev läbi esinejateks nii lapsed, täiskasvanud kui bändid, nii profid kui amatöörid.
Meie apartment ühisköögi, pesuruumide ja tubadega asus peatänavalt 100 m alla minna. Toakaaslastega ja üldse majarahvaga mul vedas väga. Arvestati üksteisega ühistes ruumides liikudes, oli lõbus ja hubane.

Mitmeid kordi nägime oma tänavalt läbi minemas rongkäike orkestrite, tantsijate, loomafiguuride ja mitme meetri kõrguste inimkujudega. Nägin, kui parajasti kuju "sisemus" vahetus- üks higine mees ronis seest välja ja teine asemele, st et need peavad olema kergest materjalist. Saime karnevalidest osa nii rõdult vaadates kui otse tänaval olles.

Meie tänaval oli pidev rahvavool. Isegi öösel! Suured rahvamassid liikusid ühele ja teisele poole. Arusaamatu, kuhu nad kogu aeg läksid. Arvan, et see on miski komme lihtsalt tänavatel jalutada, süüa ja suhelda. Uskumatu, millist kõrvadele hakkavat müra tekitavad inimhääled!?! Esimesel ööl oli võimatu magama jääda, ehkki meil oli rõduuks kinni. Kõnekõmin lihtsalt kostis läbi! Tänaval capoeiratati, lauldi, söödi, kakeldi, hõiguti. Poed on küll öösel kinni, aga söögikohad avatud. Jäi mulje, et mugitakse ööpäev läbi ja väga ebatervislikku toitu. Kõik söögijäägid ning pakendid visati sinnasamma maha, kus seisti või liiguti, kuna koristajad ning tänavapuhastusautod liikusid pidevalt ringi. Samapalju võis näha politseiautosid või paarikaupaa liikuvaid politseinikke, kes lahendasid tülisid rahumeelselt rääkides. Rongkäigudki algasid politseiautoga ning lõppesid kahe politseimotikaga ning tänavapuhastusautodega, mis kogu pealtvaatajate tekitatud prahi ja üleslastud värviliste paberikildude hulga kohe endasse imesid. Hästitoimiv kesklinnakoristus oligi üks asju, mida me kogu aeg imetlesime.
Söömas käisime mitu x 10 euri eest nii, et kõike said lõhkemiseni võtta soolasest magusani ja soojast toidust külmani, puuviljad, mahlad, kohv ja õlu. Ülejäänud aja mugisime kodust kaasavõetut.
Kohalike hulgas paistis vähe neegreid ja enamus neist käsikäes heledanahalisega, veidi hakkas silma pisikesekasvulisi aasialasi ning mehhikopäraste näojoontega inimesi, viimased koos peredega liikumas. Eesti mehed kurtsid, et pole kauneid hispaania naisi näinudki, mina esimesel päeval ühte ikka nägin, kenasti riides ja juuksed sätitud. ;))))) Tõsi- ilusad olid ainult noored tibid, natuke vanemad naised olid hooletult riides ja koledasti vormist väljas.
Käia saime 5 päeva jooksul nii, et kannad kandilised! Näiteks näitas Heli sammumõõtja poole päeva peale juba üle 23000 sammu. Kuuma oli tublisti üle 20 kraadi, ühel päeval lausa 27 ja tuul 35 m/sek. Kraanivett ma juua ei tahtnud, see haises kohutavalt kloori järgi. Kohvi kannatas sellest aga keeta küll. Ei osanud arvata, et kaasavõetud riietest (5 päeva- viied riided?!?) niiskes ja palavas väheks jääb, igat kraanikaussi kasutasin näo ja käte pesemiseks, nagu Monk.
Hirmus tahtmine oli varbad vette kasta, sadam oli küll lähedal, aga randa andis vantsida. Põikasime minnes agulist läbi. Klantsitud kesklinnaga võrreldes oli see nagu öö ja päev.

Kitsad tänavad, kahel pool kõrged majad, rõdud kuivavat pesu täis, haisvad prügikastid, tihedalt pargitud elatanud autod, teised nende vahelt läbi manööverdamas, hulkuvad koerad, rõdudelt midagi üksteisele karjuvad inimesed, nutvad lapsed. Ühesõnaga vaesus ja ängistus.
Rannas hoidusid vees olijad kalda ligi, oli tegemist, et üle pea pritsivad lained tagasi voolates jalust ei niidaks! Hea meelega oleks sinna vette jäänudki, jalad vajusid üha sügavamale liikuvasse liiva. Jalanahk oli hiljem pehme nagu titel, kõva vee- ja liivamassaazi saanud. Kaasakorjatud teokarp jäi täiesti terveks, see on selline teistsugune, nagu läbipaistev.

Rannast tulles sattusime veinifestivalile. Ostetud kupongide eest saime erinevaid veine degusteerida, telke oli kümneid! Iga pudeli juurde käis pikk jutt, loomulikult hispaaniakeelne;))) 10 talongi eest jooke manustanud, lõime laulurahva kombel ka ise viisid lahti. Suur veinisõber ma pole, vahet polnud, mis aasta oma proovisin, ühed hapud veed kõik. Aga noh, see oli minu arvamus, teised kindlasti olid asjatundjamad. Ainult imelik oli vaadata veidi purjakil veinijoovaid vanemaid, täiesti vakka ning sõnakuulelikud lapsed jalgsi või kärudes kaasas.

Inglise keelt kohalikud ei valda, sellega polnud suhelda mujal, kui turul, kohvikutes ja suveniiripoekestes. Turult ostsin iga päev värske smuuti ja tükke tundmatutest puuviljadest. Väimehele kohalikke suitse otsides olin aga lausa hädas. Toidupoes ega putkanduses neid ei müüda. Leidsin ühe tossutava hotelliteenindaja. Inglise peale raputas too pead, niisiis näitasin suitsule, tema seletas omas keeles ja näitas kaugel paistvat poesilti. Poes oli jälle tegemist, et umbkeelsele müüjale selgeks teha oma soovi osta vaid kohalikku kraami. Temapakutud Marlborot teab isegi minusugune mittesuitsetaja. Õnneks olid ka spanish-sordid esindatud.
Mul on väga-väga kahju, et ma ei jõudnud vee-etendusi vaatama, kuhu osa grupist läks. Jäime Liiaga giidiga kokkulepitud kohale rannast tulles hiljaks ja kumbki meist ei osanud metrooga teistele järgi sõita. (Kes tahab nüüd BCL-s veel 6 x metrooga sõita, pöördugu minu poole, hoian piletit alles;))) See-eest käisime mitu õhtut väljakutel kontserte vaatamas, poppi ja funkyt ja. Ning flamenkoetendus oli ikka vapustav! Milline kiire ja rütmikas kontsaklõbistamine. Vedas, sest just sel kellaajal olid esinemas nii lauljad kui tantsijad. Mulle meeldis laulja hääl ka väga. Ning mina soigusin, et tahan sisse vaadata ka Hard Rock Cafe`sse. Ohh, nüüd olen ma selles legendaarses kohas siis ära käinud, enesele logodega T-särgi ja kopsikumõõtu tassi ostnud, seintelrippuva bändimeeste staffi, pillid ja fotod ära näinud ja tiba ka ekraanidelt tulnud rämemuusikale kaasa kõlkunud. Suur elamus, mulle!
Korra vedas meil Liiaga ka õiges kohas õigel ajal olemisega- parajasti algas hilisõhtul projektsioonietendus maja seinale. Linnast, ajaloost, tänapäevast, oli liikuvaid tantsijafiguure, avanevaid aknaid. Algas see lillesajuga ja lõppes ilututlestikuga- no kõik ikka projektsioonina majafassaadil. Võimas!!! Üks mu suurimaid elamusi seal.
Enamus grupist käis giidi pakutud kohtades. Vabaõhumuuseumit kujutasin ette nagu meie omagi, kuid see oli hoopis vanalinn kitsaste tänavatega, milledel palju käsitööpoekesi, kus ees kaup ja tagapool samade asjade meisterdamine. Sain sealt mitu uut ideed järeleproovimiseks.

Furnikulööriga mägedessse Montserrat kloostrisse sõit oli ka terav elamus ja eesti naistele kohaselt oli kiljumine kõva, kui korra tundus, et kohe ootab meid kuristik.

Arusaamatu, mismoodi see klooster üle 700 m kõrgusele ehitati! Kivist looduslikud sambad olid kohati nagu inimese moodi.

Ümberkaudsed mäed olid uduvines kaunid, kloostris palju turiste ja hooned huvitavate kujudega kaunistatud. Ma ei usu midagi, mida pole oma käega katsunud, aga suure küünla enda kaitseks Püha Jumalaema kuju juurde ometi ostsin ja süütasin.

Sellises pühas kohas, kus peakohal ja seinte ääres pühakud sind lahkete kivisilmadega jälgivad, hakka või isegi usklikuks!
Väga erilised olid Gaudi majad ja Güelli park, mida peab oma silmaga nägema.


5 päeva jooksul sain näha nii linna, kui mägesid. (Pean häbiga tunnistama, et oli nii huvitav, et unustasin tundideks kodus haigeksjäänud poja.)
Lennujaamades sai ka seigeldud, oli see ju mu teine lennureis ja eelmised korrad hoidsin giidile sappa. Naljakas oli BCL-s seinatabloolt Stockholmi otsides leida hoopis Estocolmo;) TLN-s lennujaama majast välja astudes tegid paljud ühtemoodi nördinud häälitsusi- olime juba harjunud 24-27 kraadise kuumusega ja nüüd märg asfalt ja 10 kraadi!
Kindlasti hakkan puudust tundma BCL hommikukohvist rõdul elava tänava kohal.


(Vabandan piltide liga-loga paigutuse pärast, see pole mul veel päriselt käpas.)

Videoprojektsioonietendust filmisin moblaga, kuna tühjakssaanud digika aku olin just laadima pannud, et ah vaevalt täna õhtul enam midagi põrutavat filmida on! Aga no oli!!!. Et natuke mu vasikavaimustust saaks ette kujutada, panen need ikkagi siia.
Neid saab vaadata alljärgnevatel aadressidel:
http://www.youtube.com/user/plontiin#p/a/u/1/xNrhhP1FnRI
ja
http://www.youtube.com/user/plontiin#p/a/u/0/_uSpFiZjP-4
ja
http://www.youtube.com/user/plontiin#p/u/0/gTiWusnb6W4
ja


Ning rongkäike saab vaadata ka, kvaliteet sama kehva, kui eelmistel:
http://www.youtube.com/user/plontiin#p/u/2/Iph7Bi5wDds
ja
http://www.youtube.com/user/plontiin#p/a/u/1/1ZpWQD63Et0
ja
http://www.youtube.com/user/plontiin#p/a/u/0/Iph7Bi5wDds
ja
http://www.youtube.com/user/plontiin#p/u/0/ag9GV7RVszQ

Kõik reisipildid on üleval aadressil:
http://public.fotki.com/lyywya/barcelona/